Mis on pimekurtus?

Võib jääda mulje, et pimekurtus tähendab nägemise ja kuulmise täielikku puudumist. Tegelikult on pimekurtus niisugune kompleksne nägemis- ja kuulmispuue, mis võib põhjustada «selliseid tõsiseid suhtlemis- ning muid arengu- ja õpivajadusi, et inimesele ei ole võimalik anda haridust ainult kuulmispuudega, nägemispuudega või tõsiste puuetega lastele ja noortele mõeldud eriprogrammide raames ilma lisatoetuseta, mis vastaks neist kahest koos esinevast puudest tulenevatele õpivajadustele» (1990, IDEA, lõik 622). Hariduse andmisel on pimekurdid lapsed eriolukorras, sest nägemis- ja kuulmispuue nõuab läbimõeldud ja isiklikku lähenemist. Ainult nii on võimalik, et pimekurt laps saab oma arengupotentsiaali täies ulatuses ära kasutada.

    Pimekurdi inimese maailmatunnetus on ainulaadne. Nägijate ja kuuljate puhul laieneb maailm nii kaugele, kui nende silmad ja kõrvad ulatuvad. Pimekurdi lapse jaoks on maailm esialgu palju kitsam. Kui laps on täiesti kurt ja pime, piirduvad tema teadmised maailma kohta ainult sellega, kuhu tema sõrmed ulatuvad. Sellised lapsed on tegelikult üksinda, kui keegi neid ei puuduta. Nende maailmakontseptsioon oleneb sellest, mille ja kellega neil on olnud võimalus füüsiliselt kokku puutuda.

    Kui lapsel on kasutatav nägemis- või kuulmisjääk, nagu see paljudel juhtudel on, laieneb tema maailm märgatavalt. Paljud pimekurdiks peetavad lapsed näevad nii palju, et oma keskkonnas ringi liikuda, tuttavad inimeses ära tunda, lähedalt viipekeelt näha ja võib-olla ka suurt kirja lugeda. Teistel on piisav kuulmine, et tuttavad helid ära tunda, teatud määral kõnet mõista või ise kõne omandada. Sensoorsete puuete ulatus, mida termin «pimekurtus» hõlmab, on suur.