Viipleme koos. Teavet taktiilse viipekeele kohta

LUGEJALE


Tehke keel pimekurdi kätele ligipääsetavaks

Ma mäletan, kui mul oli haiglas operatsioon olnud ja ärkasin parajasti
narkoosist. Ma ei olnud veel täiesti virge ning hakkasin end «üksi» tundma, kuna mul polnud mu kuuldeaparaati ega prille, seega olin helidest ja esemetest ära lõigatud. Äkitselt tundsin, et kellegi käsi paitas mu käsivart, öeldes, et kõik on korras. See käsi tähendas mulle kõike! See andis edasi rohkem, kui nägemine ja helid oleksid tol hetkel seda suutnud. (Dorothy Walt, aprill 1997) - kirjeldas oma kogemust täiskasvanud pimekurt naine.

Inimesel, kes ei näe ega kuule - või kellel need meeled suurel määral puuduvad -peab olema võimalus kompenseerida puudujääv informatsioon, mida nende meelte kaudu vastu võetakse. Pimekurdi inimese puhul on need käed, mis tavaliselt silmade ja kõrvade funktsiooni üle võtavad. Käed võimaldavad nägemis- kuulmismeeleta inimestel juurdepääsu esemetele, inimestele ja keelele, mis neile muidu kättesaamatu oleks. Paljude pimekurtide jaoks on käed ainus tajumisorgan, millel on usaldusväärne juurdepääs keelele.
Viipekeel saab tihti põhiliseks väljendusliku suhtlemise mooduseks. Viipekeel on kõige tõhusam viis tagada keelele taktiilne ligipääs.
Louis Braille tegi kirjutatud keele kättesaadavaks pimedatele, kui ta leiutas tähestikule vastava koodi, seda tegi ka pimekurtide kogukond, kohandades viipekeelse suhtlemise kompimismeele võimalustele vastavaks. Õnneks juhtub harva, et inimene on täielikult kurt ja pime, tavaliselt on säilinud osa kuulmisest ja/või nägemisest. Siiski tuleb vähese kuulmis- ja/või nägemisjäägiga inimestest rääkida kui pimekurtidest.
Pimekurdi inimese toimetulek ükskõik millises eluvaldkonnas on hoopis raskem ja komplitseeritum kui ainult nägemise või kuulmise kaotanud inimesel. Pimekurtusega kaasnevad äärmiselt suured raskused õpingutes, töös, ühiskondlikus elus, vaba aja veetmises, eelkõige aga informatsiooni saamises ja vahetamises.

KALJU LUGU - esimesed kogemused Eestis

Eestis pimekurtidele inimestele korraldatud kursusel Valgerannas 1997 aastal selgus, et ühe pimekurdi inimese olukord on eriti raske, kuna tal polnud nägemis- ega kuulmisjääki. Sünnilt kurdina oli Kalju viipekeelne, nägemise kaotuse tõttu ei saanud ta aga kasutada endisel viisil viipekeelt oma abikaasa, sugulaste ning teiste kurtidega suhtlemisel. Maailm tema ümber oli sulgunud, väljapääsu ei paistnud olevat.
Pimekurdi mehe perekonna ja viipekeele tõlkide ülesanne oli otsida viise, kuidas korraldada ümber igapäevane vastastikune suhtlemine, mis oli siiani toimunud nägemise abil. Suhtlemine tuli ümber häälestada puudutustele. See aga nõuab väga sügavaid teadmisi pimekurtidest, valmisolekut olla nii õpetaja kui ka õpilane, pühendumist ja loovust. Olukorda tõi muudatuse kursuse eest vastutav Olga Ilgina, kes andis viipekeele tõlkidele ja perekonnaliikmetele esmased teadmised taktiilsest viipekeelest. Sellele järgnes Eesti Pimekurtide Tugiliidu tellimusel kahepäevane koolitus, mille viis läbi Soome spetsialist Leena Hassinen. Läbitud koolitused ja kogemused töös pimekurtidega on arendanud taktiilse viipekeele tõlkide oskusi Eestis. Siiski peame vajalikuks anda võimalusi nende oskuste täiendamiseks ja loodame, et antud raamat tekitab huvi ka nendes viipekeele tõlkides, kes varem ei ole taktiilse viipekeelega kokku puutunud.

Tänaseks on kursusel osalenu Kalju õppinud selgeks punktkirja, masinkirja ja tema oskused taktiilses suhtlemises on sedavõrd arenenud, et ta osales konverentsil Soomes ja on aktiivne teabepäevade, koolituste ja seminaride külastaja. Kalju kirjutab oma elulugu, mida ta soovib välja anda raamatuna. Eestis kasutavad taktiilset viipekeelt viis täiskasvanud inimest, kes on aktiivsed tugiliidu liikmed ja huvitavad suhtlejad.

Meie kultuuris on puudutus unarusse jäetud meel ning tihtipeale ignoreeritakse käsi kui eneseväljenduse kanaleid. Kogemuste põhjal aga teame, et pimekurdid täiskasvanud võivad meile õpetada palju sellest, kuidas kompimismeele kaudu informatsiooni anda ja vastu võtta. Nad võivad olla meie õpetajad, kellega koos õpime oma käsi üha oskuslikumalt kasutama.

Täname raamatu VIIPLEME KOOS autorit Johanna Meschi võimaluse eest tutvustada tema uurimustööd Eestis.

Raissa Keskküla
Eesti Pimekurtide Tugiliidu tegevjuht