Skulptuurinäitus Meelepete

Kunst ei ole reaalsus, kuid ta annab meile viiteid, vihjeid ja peegeldusi tegelikkuse kohta.

Skulptuurinäitus *Meelepete?* Disaini- ja Arhitektuurigaleriis (Pärnu mnt. 6 Tallinnas) 6-18.september 2010.

Näitus toimus Eesti Kujurite Ühenduse ja Eesti Pimekurtide Tugiliidu koostöö raames.
See oli ettevõtmine, kus professionaalsed skulptorid ja nägemis-kuulmispuudega inimesed kohtusid ühisel kunstimaastikul.

Esil olid järgmiste professionaalsete skulptorite tööd: Hille Palm, Tiiu Kirsipuu, Tauno Kangro, Lea Armväärt, Eneken Maripuu, Anu Põder, Aili Vahtrapuu, Anne Rudanovski, Mari-Liis Tammi, Vergo Vernik. Lisak nägemis-kuulmispuudega 8 lapse ja 9 täiskasvanu
talgikivist tööd. Kokku oli esil 32 skulptuuri.

Pressiteade tutvustas näitust järgmiste sõnadega:
J. Derrida on väitnud, et kõik mida puudutame silmadega tuleb meie juurde ning sellisel viisil tekib võimalus sisemiseks puudutuseks. Kuid seades kahtluse alla vaid visuaalsuse põhjal tekkinud kuid füüsilisi omadusi kirjeldavad arutlused kunstist väidame, et "kunstipuudutus" on tajutav eelkõige kokkupuutes reaalsete esemetega. Kui tavapäraselt pole näitustel ja muuseumides eksponaate lubatud katsuda, siis sellel näitusel on kõik käegakatsutav. Vaataja peab objekte puudutama, et objektid- skulptuurid saaksid teda vastu puudutada. Vaid läbi puudutuse on võimalik jõuda kunstniku poolt skulptuuri salvestatud sõnumini. Niisiis on see näitus "kätega vaatamiseks".
Näitusel on eksponeeritud skultorite puudutusmeelele orienteeritud tööd ja nägemis-kuulmispuudega laste, ning täiskasvanute töid, kelle skulptuurid valmisid Galerii-G töötajate juhendamisel.

Tutvumine skulptuuridega
Näitusele „Meelepete?“ eelnes rida tegevusi, mille kaudu nägemis-kuulmispuudega inimesteni jõudis kunsti lummus.
Nimelt toimus kevadel skulptuurinäitus Tallinna Heleni Koolis, kus õpivad nägemis- ja kuulmispuudega lapsed. Kahe kuu jooksul said lapsed ja täiskasvanud tutvuda skulptorite töödega. Lapsed käisid ka Aili Vahtrapuu skulptuuridega tutvumas näitusel „Naeru võlu“.
See on täiesti ainulaadne kogemus nägemis-kuulmispuudega lastele ja täiskasvanutele, mis nad said tutvumisel kunstimaailmaga. See, kuidas puudega inimene võtab vastu ja annab tagasisidet kogetust, rikastab meid kõiki. Lastelt ja täiskasvanutelt saadud tagasiside oli väga positiivne ja neil tekkis ka huvi oma kätega midagi valmistada.

Oma kätega
Et anda lastele ja täiskasvanutele võimalus oma mõtteid teostada, korraldas Pimekurtide Tugiliit 5- päevased koolitused. Materjaliks valiti maailma pehmeim kivi-talgikivi.
Laste koolitust viidi läbi neile tuttavas keskkonnas-Tallinn Heleni Koolis. Koolituse rahastamist toetas Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet.
Täiskasvanud aga teostasid oma kunstiharrastust Loksa mändide kohina saatel.

Pimedate laste kommentaarid tööst talgikiviga
„Kõigepealt ma ei osanud sellele kivile seletust anda. Mõtlesin, et ma
teen sellise mõtte, mis pähe tuleb. Siis mõtlesin, et teen vanapagana siis, et ei tee ikka vanapaganat. Seejärel tundus see olevat jänese moodi, tuli aga hoopis kassi moodi välja. Meeldis see veega lihvimine. Ma ei olnud seda varem teinud ja mulle tekkis siis pähe selline naljakas mõte, et see kivi oleks justkui vannis“

„Algul ma mõtlesin, et kas ma teen mäge või lihtsalt sellist asja millel ei ole nime. Lõpuks tuli ikka mägi. Mägi, sest üks külg läheb viltu alla ja teine külg on järsem, justkui järsak. Sellel saab kelgutada ka. Kõige laugem külg on kelgurada. Ja mäele ronimiseks sobib järsem külg, siis saab harjutada ronimist.
Mulle meeldis see, et saab teha õliga. See on nii libe.”

Täiskasvanud pimekurtide kommentaarid tööst talgikiviga
„Algul ma kaua uurisin seda kivi, mõtlesin, et sellest võiks teha kala. Uurisin ja katsusin kivi veel kaua ja siis ma hakkasin aru saama, et see ei ole kala. Sellest saab teha koera. Koera nimi on Kevin. Tööd oli sellega väga palju, aga ma lõpetasin täpselt reede lõunaks nagu oli kokku lepitud.”
„Ma ei ole kunagi sellist tööd teinud. See oli täiesti esimest korda. Ma väga kartsin midagi valesti teha. Alguses tahtsin teha koera. Hakkasin tööle ja siis sain aru, et koer ei tule välja. Muutsin oma otsust ja tegin kassi. Mulle väga meeldis seda kassi teha ja ma olen väga tänulik, et ma sain seda tööd teha. Tegin väikesest kivist vaala ka. Tahan seda oma mehele näidata.”

Lõpetuseks
Iga kogemus rikastab meid, annab elule uue mõtte ja lisab
unistusteskaalasse uusi püüdlusi. Laste ja täiskasvanute kommentaarid, nende postiivne tagasiside julgustavad meid liikuma edasi nendel imelistel kunstimaailma radadel.
Juba oleme kavandamas uusi huvitavaid ettevõtmisi, aga need jätame praegu veel oma teada. Ehk edaspidi kuulete ka nendest.

Raissa Keskküla
Eesti Pimekurtide Tugiliidu tegevjuht