Meelepete?

Meelepete?

Kivi oli kolmnurkne. Mõtlesin, et see sobib kalaks. Katsusin mitu korda ümberringi - siin oleks nagu keha, siin pea. Mõtlesin-mõtlesin, ei, ma ei tee kala, vaid koera. Hakkasin siis viilima. Päris kaua viilisin, kuid lõpetasin täpselt õigel ajal.

Vaatasin, et kivist sobiks teha maja. Esmalt mõtlesin teha Pika Hermanni torni. Siis idee muutus. Kui väike olin, õppisin Porkuni kurtide koolis. Valisin sealt ühe maja - paekivist torni, kus asub paekivimuuseum. Nägin seda torni 12 aastat.

Valisin neljakandilise kivi. Mõtlesin, et tahan teha koera. Hakkasin tegema, aga tundsin, et ei tule välja. Siis mõtlesin, et teen hoopis kassi. Hakkasin viilima. Mulle väga meeldis. Ilus on. Ma olen rahul. Mul on väga hea meel, et seda tööd õppisin.

Need olid kolme Disaini- ja Arhitektuurigaleriis (Tallinnas Pärnu mnt. 6) 6.septembril avatud näitusel "Meelepete?" osaleva autori muljed talgikivist kujude valmistamisel.
"Kunst ei ole reaalsus, kuid ta annab meile viiteid, vihjeid ja peegeldusi tegelikkuse kohta," on kirjutatud Eesti Pimekurtide Tugiliidu ja Eesti Kujurite Ühenduse koostööna ning Eesti Kultuurkapitali toetusel valminud näituse "Meelepete?" tutvustuses.
Näitusel on välja pandud Eesti tegevskulptorite ja nägemis- ja kuulmispuudega laste ning täiskasvanute tööd. Puuetega autorite tööde hulgas on nii realistlikke - koerad, kass, tornid, papagoi - kui ka abstraktseid, vaatajale mõtlemisainet andvaid skulptuure.
Kujud on aidanud ja aitavad pimekurtidel ning pimedatel inimestel maailma mõista. Selle näitusega märgitakse Ameerika Ühendriikide pimekurdi kirjaniku ja ühiskonnategelase Helen Kelleri 130. sünniaastapäeva.

Juuni algul võis Tallinna Heleni Koolis ja augusti lõpul Loksa Tervisekeskuses kuulda rasplitega kraapimist ning liivapaberiga lihvimist. Nägemis- ja kuulmispuudega inimesed õppisid talgikivist kujusid valmistama. Neil kursustel valminud tööd ongi näitusel välja pandud.
Austrias kaevandatud kivid olid erinevat värvi - kreemikasroosast ja hallist rohelise ning mustani. Talgikivi on üks pehmemaid kive, mis teeb selle harrastustegevuses sobivaks. Kive töödeldi lapikute, ümmarguste ja kaarjate rasplitega ning viimistleti erineva karedusega liivapaberitega. Kujud kaeti läike saamiseks vaiguõliga. Laste kursusel kaaluti kivid nii enne kui ka pärast töötlemist. Ligikaudu kümnendik kivist oli töötlemisel talgitolmuks muutunud. Kui ise skulptuuri tegin, tundus kivi kohati koguni liiga pehme - väike detail võis puruneda.

"Kui ma hakkasin vaegnägijaid, pimedaid, vaegkuuljaid, kurte ja pimekurte inimesi õpetama, kartsin alguses väga, kuidas ma seda teha suudan," ütles talgikivi kursuste juhendaja Aksella Piiliste. Ta lisas: "Kui kivi on veel tervik, näevad skulptorid tulemust oma mõtetes. Neil on väga tundlikud käed. Ka pimedatel on käed väga tähtsad infoallikad. Selle peale ma lootsin ja see osutus tõeks."
Õpetaja sõnul jõudsid viipekeele tõlkide vahendusel kõik kurtide kursuslaste küsimused temani ja tema juhised osalejateni täpselt. "See, kuidas puuetega inimesed huvi tundsid, oli minu meelest täiesti vapustav. Nad süvenesid väga töösse ja sellest tekkis palju huvitavaid küsimusi. Olen veendunud, et ei ole võimalik eristada pimedate ja nägijate töid, sest kui ma praegu vaatan pimedate töid, siis on need täiesti vapustavad," tõdes Aksella Piiliste kursustest kokkuvõtet tehes.
Kurtide inimestega, kes on kaotanud täielikult ka nägemise, suheldakse taktiilse viipekeele abil. Näitusel omatehtud kujuga esinevat Kalju Arukaset (75) abistas kursusel kaks taktiilse viipekeele tõlki, üks neist Mikk Pungas.

"Tõlk võtab pimekurdi inimese käed oma peopesadesse ja viipleb enda peal, nagu ta tavaliselt viipleks. See on viipekeele tunnetatavaks muutmine puudutuste abil," selgitas Mikk Pungas.
"Alguses mõtlesin, kas Kalju saab aru, et kivist tuleb valmistada kuju, aga ta sai sellest väga hästi aru. Ta katsus tükk aega kivi ja mõtles, mida võiks sellest teha. Uuris kivi konarusi ja ütles, et teeb koera. Kui kivi peale vaatasin, ei näinud ma kuidagi, mismoodi sellest koer tuleks. Temal oli see pilt aga nii-öelda silmade ees. Kahe päeva jooksul raspeldas ta vähehaaval kivi, kuid koera ei paistnud. Kolmandal päeval oli aga selge - on pea, käpad ja saba," kirjeldas tõlk.
Keeleliselt oleks taktiilses viipekeeles võimalik kõike edastada. "Sõnademängu kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha, seda ei saa voolava lausena edasi anda - mõtted tuleks lahti seletada," sõnas Mikk Pungas.

Külastaja saab näitusel "Meelepete?" tajuda oma meeltega omapärast kunsti ja mõtiskleda pealkirjas oleva küsimärgi üle.
Näitus on avatud 18. septembrini.
PRIIT KASEPALU