Lapsevanemate unistused

Kristina Rosin, lapsevanem

On täiesti terve nähtus, et kandes last veel oma südame all, unistame täiuslikust beebist. Kõigil aga ei täitu see unistus täiuslikult. Meie, nägemispuudega laste vanemad, peame õppima elama selle teadmisega, et meie laps ei näe ümbritsevat maailma nii, nagu meie seda näeme.

Lapse kasvades olen avastanud, et ta näeb maailma hoopis mitmekülgsemalt kui meie. Aeg on näidanud, et meie purunenud unistus täiuslikust lapsest oli petlik. Nägemispuudega laps on erakordne kingitus, kes aitab hoopis meil, vanematel, standardset maailmapilti avardada.

Ühel puhkepäeva hommikul hiilis meie poeg imevaikselt magamistuppa, kuulatas minu hingamist, tuli lähemale ja kontrollis, kas ma magan, pannes oma sõrmed minu silmadele. Ta tegi seda erilise õrnusega. Ma „magasin” ja ta läks sama vaikselt ära. See oli väga armas ja eriline hommik. J

Sellised hetked ja olukorrad teevad elu rikkamaks. Muidugi võiks nutta ja halada, et nii-nii kurb – laps ei näe, kas ema magab või mitte. Aga millise empaatiavõimega inimesed neist lastest meie ühiskonda kord kasvavad? See, kuidas nad tajuvad sinu hääletoonist väsimuse, mure, rõõmu, laiskuse jms noodi –seda ei saa õpetada. Seda õpetab neile elu ja nemad õpetavad seda omakorda meile.

Side ja usaldus

Meie side lapsega kujuneb reeglina väga sügavaks ja usaldusväärseks, sest oleme talle maiste asjade ja teadmiste vahendajaks.

Kui meie poeg oli veel väike, oli tal kord kõrge palavik. Tahtsin selle palavikku alandava küünlaga alla võtta. Loomulikult ta keeldus. Selgitasin talle, et nii kõrge palavik on halb ja küünal aitab. Lõpuks ta lubas selle küünla endale panna, aga palus, et teda hoiataksin, enne kui ma selle süütan. Mul jäi hing kinni. Ärevuses olin unustanud seletada, et see küünal on tillukene, mitte suur lauaküünal, mis põleb. Kas võib unistada veel suuremast usaldusest?

Usaldusega kaasneb ka vastutus – vastutus hea hariduse ja suurepäraste toimetulekuoskuste eest, et meie lapsed kunagi iseseisvate täiskasvanud inimestena oma elu elada saaksid. Siin jääme aga meie, lapsevanemad, üksi hätta.

Pofessionaalne abi

Meie poeg oli aastane, kui soovitati minna Olga Ilgina juurde, sest „tema teab kõike“. Ja tõesti – see, mis meid toona Linnupesa Lasteaias ootas, oli liigutav, asjalik konsultatsioon ja ülevaade sellest, mida see üldse tähendab, kui peres on puudega laps. Sellest ajast peale oleme meie ja on mitmed kümned teised pimedate ja nägemispuudega laste vanemad saanud Olgalt õpetust ja nõuandeid. Ei teakski,
mida teha, kui poleks teda oma suurepärase tiimiga, kes alati lahenduse annab ja võimaluse otsib.

Tallinna Heleni Kool

Aastate jooksul on palju muutunud. Üks kurb tõsiasi on, et järjest rohkem sünnib lapsi, kellel on nägemispuue ja mitte ainult. Kõik need lapsed vajavad hoolt, armastust ja õpetamist. Nii tekkis ühel päeval olukord, kus Linnupesa Lasteaeda ei mahutud enam ära. Uueks koduks sai Heleni Kool.

Kahjuks pean lapsevanemana ütlema, et kõik muudatused ei suju alati libedalt, sest üsna visalt saab meie riigis haridussüsteem aru, et puudega inimesed on n-ö kapist välja tulnud. Kuid aastad on kõiki meid karastanud ja oma laste nimel seistes oleme pidanud vahel ka teravamaid läbirääkimisi, mis õnneks on enamasti lõppenud positiivselt. Kahju on ainult, et inimestel on seeläbi kulunud väga palju närve, mis oleks võinud pigem jääda lastega töötamiseks.

Heleni Kool on sõnuseletamatu investeering, mida on tehtud meelepuudega lastele ja nende peredele. Suur rõõm on oma pime laps saata teie juurde, sest ta tahab siia tulla, siin on tema jaoks turvaline ja „nähtav“ keskkond.

Hea haridus

Aga edasi? Lapsed kasvavad suureks ja ühel päeval on nad täisealised. Vanematena unistame, et nad oleksid võimalikult iseseisvad ja saaksid omale ise ka leiba teenida, sest ühel päeval meid, vanemaid, ju enam pole. Seda teadmist unustamata ongi meie – lastevanemate, pimedate laste õpetajate ja riigi haridussüsteemis olevate inimeste soov, püüd ja kohustus anda pimedatele lastele, kuni nad veel kasvavad ja õpivad, hea haridus, et nad ei jääks täiskasvanutena riigi rahakotile lesima, vaid saaksid olla täisväärtuslikud erivajadusega kodanikud, nähes ja tajudes ümbritsevat maailma omal viisil.

Sõbra kommentaar

Praegu õpib Jakob Vanalinna Hariduskolleegiumi 11. klassis ja loob muusikat. Ta on lõpetanud Vanalinna Hariduskolleegiumi Muusikakooli klaveri erialal ja on puudega noorte skaudirühma eestvedaja. Ta on koostanud helilisti ja tehniliste abivahendite kasutamisõpetused pimedatele, osalenud audiokonkurssidel ja ujumisvõistlustel.

Tema Facebooki sein on üks väheseid profiiliseinu, mis oma lihtsuses ja omapäraste, kohati vaimukate mõttekildudega paneb lugeja lugema kaugemale tänastest-eilsetest postitustest.

Eakaaslastest erineb Jakob oma avatusega ümbritsevale maailmale, inimestele, ühiskonnale.