Kunst meie kätes

Kunst meie kätes
Teisipäeval 11.oktoobril liikus nägemis-kuulmispuudega ja pimedaid inimesi koos saatjatega mööda sügiskullas Poska tänavat Vanurite Eneseabi- ja Nõustamiskeskusesse.
Põhjuseks näituse „Kunst meie kätes“ avamine, kus on võimalik saada  kunstilist elamust ka ilma nägemist kasutamata – kompimise teel. Näitusel on esil nägemis-kuulmispuudega ja pimedate inimeste talgikivist skulptuurid ning savist tööd.

 

Koostöö skulptoritega.
Märkimisväärne on see, et näitusel osalevad ka professionaalsed skulptorid.  Kujurite Ühenduse ja Pimekurtide Tugiliidu koostöö sai alguse eelmisel aastal, kui tegevust rahastas Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet. Tänu ERKF Peep Keskküla nimelise alafondi toetusele on koostöö jätkunud ka käesoleval aastal.
Ei ole just tavapärane, et professionaalsed kunstnikud (maalikunstnikud, skultorid jne.) võtaks oma hooleks viia puudega inimesed kunsti lummavasse maailma. Tänu skultor Mari-Liis Tammile on meie lapsed ja  täiskasvanu saanud sellest osa. Meie koostöö on kandnud head vilja, ja sellega on võimalik nüüd tutvuda Kadrioru sügisvärvide keskel. Näitusel esil  olevad talgikivi skulptuurid on varem olnud esil Tallinnas Disaini- ja Arhitektuurigaleriis ja Soomes Euroopa kultuuripealinnas Turus.

Miks valisime talgikivi?
Talgikivi on maailma pehmeim kivim, mida leidub maailma eri paigus. Eestisse toob seda Galerii-G Austriast. Kivimit on väga erinevaid värve ja see on kergesti töödeldav. Meie lapsed ja täiskasvanud said Galerii-G töötajate juhendamisel oskusi kivimi töötlemiseks , tulemus on näitusel esitletud.
Kui lugeda tööde autorite kommentaare, siis ilmneb, et on erinevad põhjuseid mis muudavad selle kivimi töötlemise nauditavaks.
 

Kes on pimekurt?
Pimekurt on inimene, kellel on raske nägemis- ja kuulmispuue ning kellel  seetõttu on tõsiseid probleeme oma ümbruse tajumisega, informatsiooni saamise ja suhtlemisega ning toimetulekuga nii igapäevaelus, õppimises kui ka muudel aladel.
Õnneks juhtub harva, et inimene on täielikult kurt ja pime, tavaliselt on säilinud osa kuulmisest ja/või nägemisest. Siiski tuleb vähese kuulmis- ja/või nägemisjäägiga inimestest rääkida kui pimekurtidest.

Eesti Pimekurtide Tugiliit
Kuna pimekurtide laste vanematel puudusid lapsega suhtlemiseks, kasvatamiseks ja õpetamiseks tarvilikud  oskused ning abi ei saadud üheltki riigiasutuselt, jõdsid lapsevanemad 1994.aastal arusaamisele, et nad peavad ise midagi ette võtma aitamaks muuta oma laste elu. Nimelt ei olnud tollal Eestis mingit teavet pimekurtusest, polnud kasutusel  isegi sõna „pimekurt“ . Välisspetsialistide abil käivitati kursused, kus vanemad ja töötjad (kellel oli töökogemus pimedate ja kurtidega), said erialast õpetust. Lastevanemate ja töötajate algatusest on välja kujunenud pimekurtidele ja nägemis-liitpuudega inimestele oma organisatsioon, mille kaudu saab spetsiifilist õpetust (taktiilne viipekee, punktkiri, valge kepi kasutamine jne.) ja on võimalik osaleda erinevatel koolitustel ja üritustel. Üheks näiteks ka esil olev näitus.

Inimesed on erinevad, igaühel meil on oma arusaamised elust, suhtumine teistesse ja ümbritsevasse, kuid siiski peab meil olema võime mõista ja aksepteerida olemasolevaid erinevusi. See teeb meid paremaks ja elu meie ümber muutub kaunimaks.

Värviküllast sügist ja mõistmist meie südametesse.  
Raissa Keskküla
Eesti Pimekurtide Tugiliidu tegevjuht