Kommunikatsioon avab maailma

 

 

Eestis alustati tööd pimekurtidega Põhjamaade algatusel ja toetusel. Esimesteks asjatundjateks, kes jagasid oma kogemusi ja teadmisi, olid Marjaana Suosalmi ja Inger Rodbroe. Esmakordselt said pime-
kurtide laste vanemad teavet oma laste puude kohta ja õpetust lastega suhtlemiseks Taani spetsialistidelt 1993. aastal toimunud perekursustel.
Eesti Pimekurtide Tugiliit alustas tegevust 1994. aastal pimekurtide laste vanemate algatusel. Tekkis vajadus luua oma organisatsioon, sest pimekurtide laste vanemad vajasid abi lapsega suhtlemisel, lapse
kasvatamisel ja õpetamisel.

 

Esmane eesmärk oli pimekurtide populatsiooni väljaselgitamine ja töötajate koolitamine. Koos Soome asjatundjatega käidi Eesti lasteasutustes ja jõuti järeldusele, et pimekurdid lapsed ei saa õpetust ja neil puudub igasugune võimalus arenemiseks, sest töötajatel ei ole teadmisi ega oskusi tööks pimekurtide lastega.

Käesolevaks ajaks on tugiliidu kaasabil saanud täienduskoolitust 18 spetsialisti tööks lastega ja täiskasvanutega. Teadmisi on käidud omandamas Soomes, Rootsis, Taanis, Poolas. USA HILTON/PERKINS programmi konsultandid ja Soome asjatundjad käivad koolitusi läbi viimas ja juhendamas Eestis.

 

Kümme aastat ühist tegevust

 

Pimekurtideni jõudis teave taktiilse viipekeele kaudu.

 

 

Oma 10. tegevusaasta tähistamiseks korraldas tugiliit 24. aprillil rahvusvahelise seminari “Kommunikatsioon avab maailma”. Seminaril osalesid tugiliidu liikmed, pimekurtide laste vanemad, organisatsioonide esindajad, kes oma tegevuses puutuvad kokku antud valdkonnaga, ja need, kes on toetanud tugiliidu tegevust.
Avasõnas meenutas esinaine Margarita Rägapart tugiliidu loomist. Ta rõhutas, et tugiliidu eesmärk on olnud osutada abi perele, kus sünnib pimekurt laps, ja seda võimalikult kohe, et aidata kaasa lapse
arengule. Olles ise täiskasvanud pimekurdi noormehe ema, teab ta, kui raske on kasvatada pimekurti, kes on ilma jäänud asjatundlikust abist

 

Ülevaate tugiliidu kümne aasta tegevusest andis tegevjuht Raissa Keskküla. Kuigi tugiliidu loojateks olid lapsevanemad, on tegevus suunatud nii lastele kui täiskasvanutele. Käesoleval ajal on tugiliidu tugi- võrgustikus 21 täiskasvanud pimekurti ja üle 50 lapse. Rehabilitatsiooniasutusena pakutakse teenust pime- kurtidele, liitpuudega pimedatele ja pimedatele, millest tingituna on teenuste kasutajate arv tunduvalt suurem. Oluliseks murranguks tugiliidu tegevuses oli liitumine Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevusega. Ühiselt on suudetud jagada ühiskonnale teavet puuetega
inimeste vajadustest, koostöös sotsiaal- ja haridusministeeriumiga on aktiivselt otsitud lahendusi rehabilitatsiooni ja hariduse kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamiseks.

 

 

Eriteadlaste sõnavõtud

USA eriteadlane Mary Zatta rääkis pimekurtide laste erivajadustest hariduse omandamisel. Ta rõhutas, et Pimekurtide Tugiliit on olnud teerajajaks pimekur- tide laste teenuste arendamisel Eestis. Sellel laste- rühmal on ainulaadsed vajadused, mida ei ole võimalik rahuldada ilma paljude eri tasandite inimeste tõelise pühendumuseta. Väga oluliseks pidas esineja kommunikatsiooni osa pimekurdi lapse arengus. Eriti oluline on välja selgitada lapse suhtlemise ja õpeta- mise võimalused. Lapse suhtlemisoskused avaldavad mõju kogu tema õppimisele. Mary Zatta ütles, et Pimekurtide Tugiliit on loonud visiooni, mille edasi- arendamiseks ja täitmiseks näeb ta põhjust part- nerluse jätkamiseks. Soomest oli kohal Terhi Pikkujämsä, kes rääkis USHER-sündroomist, mis on üks levinuim pimekurtust põhjustav päritav geeniviga. Ta on aastaid aktiivselt osalenud pimekurtusealase tegevuse käivitamisel Eestis. Esineja on läbi viinud Eesti täiskasvanud pimekurtide uuringu ja tulnud järeldusele, et ka Eestis on paljudel pimekurtuse põhjustajaks päritav USHER- sündroom. Lõpetuseks ütles Terhi Pikkujämsä, et pimekurtus ei tähenda, et elu on läbi. Pimekurtidel tuleb paljust küll loobuda, kuid me loodame, et ühiskonna areng aitab luua abivahendeid, mis võimaldavad neil ühiskonnaelus osaleda täieõiguslike liikmetena.

 

Spetsialist Olga Ilgina tõi oma sõnavõtus välja pimekurtuse tüübid. Töös pimekurtidega vajatakse mitmekülgseid oskusi ja tulemuste saavutamiseks mitme erineva asjatundja koostööd. Kombineerunud nägemis- ja kuulmispuudega inimeste puhul ei saa automaatselt kasutada ainult nägemis- või kuulmispuudega inimestele mõeldud õpetamise ja rehabili- tatsiooni metoodikat. Seega tuleb pimekurtust vaadelda kui omaette puuet, mis vajab erimeetmeid suhtlemiseks ja toimetulekuks.

Eesti Pimekurtide Tugiliidu esinaine Margarita Rägapart on
olnud ühingu eestvedajaks selle loomisest alates.

 

 

Tallinna haridusametist andis Urve Raudsepp-Alt ülevaate nägemis-liitpuudega laste haridusvõima- lustest Tallinnas. Tallinna linn on viimastel aastatel pööranud suurt tähelepanu nägemispuudega laste haridusvõimaluste parandamisele. Oluliseks sammuks oli 2003. aasta sügisel loodud nõustamisrühm pime- datele tavakoolis õppivate laste ja liitpuudega pime- date laste toetamiseks. Esineja suhtus positiivselt lahendamist vajavatesse probleemidesse ja tõdes, et Tallinna linn peaks olema suuteline pakkuma oma nägemispuudega lastele kooliharidust kohapeal. On kurb, et väikesed lapsed peavad lahkuma kodunt kaugele haridust omandama.

 

Kui peres kasvab pimekurt laps

 

Lapsevanem Heidi Rannik rääkis oma kogemusest pimekurdi lapse kasvatamisel. Tema südamlik ja mõtteid arendav esinemine ei jätnud kedagi külmaks. Sõnavõtust tuli välja, et oma lapse probleemi mõistmine ei ole enesestmõistetav asi ja et lapsevanem vajab siin asjatundjate abi ja toetust. Et toimiks suhtlus ja lapse areng oleks kindlustatud, on varasel sekkumisel lapse arengusse oluline osa.

 

Elu pimekurdina

 

Pimekurt Kalju Arukase andis ülevaate oma puude arenemisest ja nendest raskustest, mis tal tuli ületada jätkamaks elu ilma nägemiseta ja kuulmiseta. Kurdina sündinud inimesele on nägemise kaotamine suur traagika. Kõneleja viipekeeles esitatud teave tõi esile Kalju Arukase haruldase sihikindluse ja elutahte. Ta on pimekurdina selgeks õppinud punktkirja (pimedate kiri), masinakirja ja taktiilse viipekeele. Punktkirjas on ta kirjavahetuses teiste pimedatega ja loeb punktkirjaraamatuid. Masinakirjas kirjutab ta kirju oma tütrele Ameerikasse ja teistele nägijatele. Taktiilne viipekeel on suhtlemiseks abikaasa ja teiste inimestega. Kalju sooviks on õppida selgeks arvuti, et saaks teavet laiast maailmast.

Tehtud töö on kandnud vilja. Teha on aga veel palju, et abi ja tugi jõuaks kõigini, kes seda vajavad. Aastapäeva muutsid pidulikuks ja soojaks külaliste südamlikud õnnesoovid ja kaunid lilled. Suur tänu neile, kes on käsikäes Pimekurtide Tugiliiduga andnud panuse pimekurtide laste ja täiskasvanute elu paremaks muutmisele.

 

Raissa Keskküla

Pimekurtide Tugiliidu tegevjuht