Kollanokad Siguldas

Kirjutanud: Priit Kasepalu

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu liikmed on osalenud sarja "Käime koos" käimis- ja kepikõnniüritustel. Spordientusiast Rein Järve seadis kokku huviliste rühma Nõmme Vaegkuuljate Seltsist ning Eesti Pimekurtide Tugiliidust. Rühmas oli ka mitu Pimedate Ühingu liiget. Eesmärk oli osaleda 25. mail loodusliikumisel Lätis Gauja rahvuspargis.

Kepikõnd oli seni mulle tundmatu spordiala. Teadsin, et see on alguse saanud üheksakümnendatel aastatel Soomest, hinnatud eakate hulgas ja kepid erinevad veidi suusakeppidest. Pimekurtide Tugiliidu tegevjuhi Raissa Keskküla ettepanek sel üritusel osaleda ärgitas mõtlema - ehk tasuks tõesti proovida.
Esmalt pidin saama kepikõnnist ettekujutuse. Selleks aitas poolteisetunnine treening tugiliidu töötaja Riin Ööbiku juhendamisel. Algul ei tahtnud käed ja jalad kõndimisel õigesti liikuda, kuid rütm sai siiski paika.
Lahendamist vajas küsimus, kuidas saab selle alaga tegelda inimene, kes ei näe ja kasutab liikumisel saatja abi. Ei ole ju päris õige, kui ta liigub keppidega ja saatja hoiab kepist kinni või on neil kahepeale kaks keppi. Ei saa kasutada ka suusatamisest tuntud võtet, kus saatja sõidab rajal ees ja juhendab või jooksmisest tuntud nippi, kus eesjooksjat ja tagajooksjat ühendab nöör.

Lahendus on liikuda kahekesi kõrvuti kolme kepiga. Selle kolmanda ehk keskmise kepiga tuli aga veidi vaeva näha ja katsetada. Nii pimedal kui ka tema saatjal peab olema võimalik kepist korralikult kinni hoida. See tähendab, et kepil peab olema kaks rihma. Kuna taolist kepikõnnikeppi ei ole, tuli see kahest kepist kombineerida. Nende nööriga kokku sidumine ei õnnestunud, sest ühendus oli liialt nõrk. Kokku seotud kepid takistasid liikumist. Kepid tuli omavahel tugevasti kokku teipida.

Leidsin saatja, kellel oli ühe kepikõnnimatka kogemus. Tunniajane treening koos temaga näitas, et see variant oli õige. Kahel inimesel tuli kõrvuti astuda samas rütmis, kuid erineva jalaga. Kui üks inimene astus vasaku jalaga, liikus tema parem käsi koos kepiga ette. See kepp oli aga samal ajal ka teise inimese vasakus käes. Tema pidi astuma parema jalaga.
Pidasin end pärast kaht treeningut kaheksakilomeetrisel matkal osalemiseks valmis olevaks.

Pühapäeva hommikul kell 6 väljus Tallinnast kolm bussi sõiduks Gauja rahvuspargi keskusse Siguldasse. Meie bussivanem oli Rein. Et nägemis- ja kuulmispuudega ehk erivajadustega matkajad oleksid umbkaudu 300 osaleja hulgas märgatavad, andis ta igaühele oranži nokkmütsi. Hilisemal katsetamisel tunnistas kõnelev värvimääraja selle värvi "intensiivseks oranžiks". Nende mütside järgi hakkasid korraldajad meid "kollanokkadeks" kutsuma.

Oli harjumatu, et buss sõitis üle Eesti ja Läti piiri peatumata. Ei mingit dokumentide kontrolli - Schengeni viisaruumi eelis.
Viis tundi pärast Tallinnast väljasõitu jõudsime Siguldasse.
Korraldajad jaotasid osalejad kolme rühma - vilunud, keskmised ja algajad. Kuigi olin kepikõndi proovinud vaid kahel korral, jätkus mul julgust asuda keskmiste rühma. Nagu rajal selgus, oli valik siiski õige.
Mägede ja orgude linnas Siguldas oli ilm sama päikeseline ning paraja tuulega nagu Tallinnaski. Giidi juhendamisel asus rühm teele. Umbkaudu veerandtunniste kõndimiste järel tegi giid peatusi ja tutvustas ümbrust - Sigulda 800. aastapäeva mälestusmärk kolmest võtmest, Sigulda mõis ja lossi varemed, Gutmani liivakivikoobas nooreks muutva allikaveega. Tuli rännata mööda tänavaid ja tõusta ning laskuda piki puutreppe. Künkale jõudes jahutas tuul higiseks muutunud nägu.
Kepikõnd rühmas meenutas mõneti tipptunni autoliiklust. Kui jätta eeskõndijaga paras pikivahe, võis püüda mööduda "nõeluja". Kusagilt võis ette astuda keppideta käija. See ajas kepikõnni rütmi sassi.
Saatjal ei olnud kepikõnni ajal ümbritseva kirjeldamiseks mahti. Ta pidi juhendama, kuhu pöörata ja ütlema, millal tuleb üles või alla astuda. Ei olnud ju võimalik takistustest eelnevat teavet saada nagu valge kepiga liikudes. Samuti tuli saatjal jälgida, et saadetav eeskõndijale kandadele ei astuks.
Kõndimine Gutmani koopa juurest Turaida lossini viis piki maanteed ülesmäge. Kitsal maanteel oli käimisvõimalus vaid ühel sõiduteest valge joonega eraldatud teeserval. Seadsime end rühma esiotsa. Vaid üks käija oli meist ees. Nii saime endale sobiva meeldivalt kiire tempoga liikuda. See andis mõnusa pinge.
Rännak lõppeski Turaida lossi juures. Külastasime selles asuvat muuseumi ja siis viis buss rändajad tagasi stardipaika, kus sai voldikusse "Kõnnime maailma rõõmsamaks!" matka mälestuseks templi.
Pärast lõunasööki hotelli restoranis oli võimalik linna uudistada. Siguldas oli kevad paar-kolm nädalat ees kui Tallinnas. Õitsesid lillad ja valged sirelid ning kollased iirised. Müüdi punaseid pojenge. Toidupood oli "Maxima" - samasugune nagu mitmed Tallinnaski.

Tervisekõnni "Käime koos" Siguldas korraldasid Eesti Spordiselts Kalev ja EMT. "Kollanokkadele" see meeldis. Veidi jalutanud, alustas rõõmus matkaseltskond tagasisõitu Tallinna.