Jakobi koolipäev

Minu koolipäev

Kirjutanud: Jakob Rosin 

„Tere. Minu nimi on Jakob Rosin ja ma käin Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi 10. keelteklassis.“ Just nende sõnadega alustasin oma ettekannet tavakoolis õppimisest eelmisel aastal toimunud Eesti Pimedate Liidu juubelikonverentsil. Mõni aeg pärast konverentsi tuli mul mõte kirjutada oma ühest tavalisest päevast tavakoolis veidike lähemalt.

Tavaline argipäeva hommik. Kell on seitse ja minu kõrva ääres karjub ööbik. Keset talve küll, aga äratussignaal just seetõttu suvine ongi. Vean ennast voodist suure pingutuse peale üles ja koperdan tuši alla. Kell 7:20 on hommikusöök ja siis koolipoole minek.
Tavaliselt jõuan ma kooli kusagil kella kaheksa ringis ehk siis 15 minutit enne esimese tunni algust. Pärast riiete garderoobi viimist sean sammud klassiruumi poole. "Nii, kas siin nüüd on keegi või ei", mõtlen endamisi kuulatades. Vaikne on küll, aga no ei tea ka. Ei hakka ju üle koridori ka hõikama, et - tere hommikust. Astun siis seina äärde, asetan arvutikoti maha ja ootan. Ükshaaval saabuvad klassikaaslased. Saan aru, et keegi tuli ainult siis, kui tullakse mitmekesi koos. Üksik inimene tavaliselt erilist häält ei tee ja koridor on selleks ajaks parajalt lärmakas ka. Õnneks mõni inimene ikka märkab mind ja pärast "tere hommikust" lausete vahetamist, saab isegi natuke juttu ajada. Üks suurimaid probleeme ongi kohati see, et pead suuresti lootma sellele, et keegi sinuga ise rääkima tuleks. Inimesed kas räägivad omavahel juttu, mil ei taha ju vahele segama minna, või on vait ja siis "ei ole neid ju olemas".

Esimene tund. Õpetaja dikteerib klassi ees konspekti. Paljudel, kaasa arvatud minul, on läpakad laual. Igavad hetked tunnist on seega sisustatud. Sageli saab tunni teemat klassikaaslastega SM-is või Facebookis jooksvalt arutada. Nüüd saadab õpetaja ühe õpilase raamatukokku raamatuid tooma – tundub, et vist loeme midagi. Selge. Torman alla korrusele, et alt kapist Pearl kaamera (skänner) ära tuua. „Anna mulle ka üks“, palun kaaslast, kes raamatuid jagab. Palun mõnel läheduses oleval inimesel ka õige lehekülje üles otsida ja skännin lehed sisse. See töö oleks jäänud olemata, kui õpetaja oleks vaevunud veidi varem mulle tunni materjalide kohta info saatma. Nii need esmaspäevased kirjandustunnid siis kujunevad.

Järgmine tund on matemaatika. Vahetunnis lähen toon alt korruselt punktkirjamasina ja vasakule paremale vabandusi lausudes trügin läbi õpilastesumma. Ühes käes valge kepp, teises punktkirjamasina kohver, ühel õlal arvutikott ja tihtipeale kaenlas veel ka mõni õpik, suundun klassi poole. Kuna klass on aga lukus, peatun vahesaalis. Vahesaal on selline koht, kus ollakse siis, kui kusagil mujal eriti olla pole. Ah et miks punktkirjamasin? Matemaatikat on lihtsam lahendada ikkagi punktkirjamasinaga, sest tihtipeale tuleb näiteks mitut rida korraga jälgida. Seisan vaikselt seina ääres ja kuulan, ehk eristub mürast mõni tuttav hääl. Ei, seekord mitte. 15 minutit hiljem koperdan järsust trepist matemaatikasse.
Matemaatikas, ja ka muudes reaalainetes, on mul abiks abiõpetaja Merike Kaljujärv, kelleta oleks selles tunnis pea võimatu hakkama saada. Katsu sa aru saada ringi sektori pindala arvutamisest, kui õpetaja vehib tahvli ees kriidiga ja räägib "Sellest nurgast siiani tõmmatud mõtteline joon koos selle diameetriga siin moodustab kolmnurga, mille ühe külje ja teise külje vaheline nurk siin.." ja nii edasi. Niisiis seletab abiõpetaja mulle, mis need „siin“ ja „seal“ on ning kopeerib jooniseid vihikusse, et hiljem need joonised relieefselt uuesti joonistada.

Geograafia. Tore tund. Õpetaja kasutab slaide ja on need minulegi saatnud. Kopeerin need kiiresti dropboxi (internetipõhine failivahetuskeskkond).
Paar kuud tagasi küsis üks klassiõde tunnis õpetajalt, et kas ta neid slaide tervele klassile ei saa saata, sest muidu trükib ta umbes 40-50 slaidilise esitluse paberil välja ja jagab tunnis laiali. Kuna need failid on aga suured, ei saanud materjale meiliga saata. Niisiis tuli mul mõte, tekitada klassile dropboxi kaust, mis on osutunud väga kasulikuks.
Istun esimesse pinki, ise varksi lootes, et ehk istub keegi ka minu kõrvale. Tavaliselt selles klassis nii ei juhtu, sest ilmselt kõik on juba endale püsiva koha leidnud. Pool tundi slaide, teises pooles tuleb täita töölehte. Ka selle on õpetaja kenasti mulle meilile saatnud ning interneti ja slaidide abiga saab seegi täidetud.

Kui geograafia läbi, suundun sööma. Ametlik söögivahetund oli küll kell 11:30, aga siis läheb pea terve gümnaasium korraga sööma. Ja kui järjekorras on ikka 200 inimese ringis, on päris keeruline oma toit kätte saada ja lauani jõuda nii, et inimesed ja põrandad puhtaks ning toit taldrikule jääksid. Niisiis kella ühe paiku suundun sööma. Sellel ajal on rahvast sööklas keskmiselt, aga sõltub vist päevast. Astun ruumi, kus toitu jagatakse. Võtan ukse kõrvalt kandiku ja asetan selle torule- no teate küll seda konveiermeetodil söögijagamist. "TAAAnjaaaa, sinu noormees tuli" hõikab söögitädi Mari köögi poole. Muigan endamisi. Tanja on selline tore köögitädi, kes on alati abivalmilt nõus mind aitama ja minu kandiku lauda viima. Sest olgu söökla nii tühi kui tahes, ma ei riski taldriku ja klaasi ja muu kolaga täidetud kandikuga laudade vahel slaalomit teha. Istun maha ja hakkan sööma. Kui mõni klassikaaslane samal ajal sööma satub, istutakse õnneks ka minu juurde, nii et päris vait söögi ajal ei pea olema.

Järgmiseks ja sel päeval viimaseks tunniks on inglise keele kirjandus. Siirdun taas vahesaali, kus jätkub samasugune ootamine nagu enne matemaatikatki. Siis algabki tund. Õpetaja on saatnud mulle jällegi tunni materjalid elektrooniliselt. Tore! Mõned õpetajad said minu palvest tunni materjalid mulle meilile saata, juba esimesel korral aru, mõned ei ole aga pärast pooleaastast palumist endiselt asjast aru saanud. Meenub muusika ajaloo kontrolltöö, kus õpetaja teatas, et unustas mulle töö saata. „No tore, saatke siis praegu“ ütlen seepeale mina. Klassikaaslased ümberringi muigavad, sest see kord ei ole selle õpetaja puhul esimene. Möödub 10 minutit, mille jooksul teised teevad tööd. "Kas said", küsib õpetaja. "Ei“ vastan mina stoilise rahuga. Lõpuks siiski kauaoodatud töö tuleb ja saan selle ära täita. See pole siiski mingi vabandus, kui töö jõuab minuni 13 minutit hiljem – siis, kui esimesed õpilased klassist lahkuvad.
Inglise kirjandus läbitud, lahkun klassist ja mõni aeg hiljem ka koolimajast.

See oli minu tüüpiline esmaspäevane koolipäev. Iga koolipäev on tegelikult sama, muutuvad vaid tunnid ja tundide asukohad.