Eesti pimekurdi töövisiit Soome

Henn Kungla,
Eesti Pimekurtide Tugiliidu juhatuse liige

Tänu soome sõprade heale tahtele ja tõhusale abile, sai võimalikuks Eesti Pimekurtide Tugiliidu
esindajal osaleda Maailma Pimekurtide Liidu II konverentsil. See toimus 2.-7. juunini Tampere Linnahallis.Väikese Eesti delegaadiks olin mina, allakirjutanu.
Koos vahva saatja ja suurepärase tõlgi Kadri Luukasega asusime suure vastutustundega Soome poole teele. 2. juuni õhtuks jõudsime kohale,
Tampere linn võttis meid sõbralikult vastu. Järgmisel päeval toimus konverentsi avatseremoonia ja kohe algas tõsine töö. Konverentsi
moto oli lihtne ja selge: " Pimekurdid – täieõiguslikud ühiskonna liikmed" . Pimekurtide organisatsioonid Väga nukker oli Venemaa esindaja sõnavõtt. Seal riigis pole pimekurtidel mitte mingisuguseid
õigusi. Riigi juhtkonnas ei tunta selle sõna tähendustki. Tõlgi vahendusel vestlesin paljude riikide esindajatega. Brasiilias, Malaisias ja kõikjal mujal maailmas alles alustatakse pimekurtide ühingute loomist.
Ka meie siin Eestis oleme algusjärgus. Oleme tegutsenud 11 aastat, aga meil oli alustamine veidi kergem. Saime ja saame praegugi häid nõuandeid, abi ja tugevat toetust Soomest. Me kohendame mõned soome kogemused oma olusid ja tingimusi arvestades natuke ümber ja
asi edeneb. Seda kõike rääkisin ka Brasiilia esindajale.
Ta ohkas ja ütles nukral toonil: “Nojah, mis teil viga. Te saate eeskuju siitsamast, aga meie pidime sõitma sealt kaugelt siia Põhjamaale, et
nõu ja kogemusi saada”.Seda nad ka usinalt tegid. Nad uurisid-puurisid
ja kuulasid. Pildistasid ja filmisid kõike-kõike.
Panin tähele, et seda tegid kõikide riikide delegaadid.
Mina samuti.

Linnapea vastuvõtul
Õhtul võttis meid väga pidulikult vastu Tampere linnapea.
Tervituskõnede ja parimate soovide järel pääses Raekoja kõrgete võlvide all valla meeletu keelte paabel. Ligi 500 inimest 47 riigist rääkisid erinevates keeltes ühekorraga. Mul vajus hämmastusest
suu lahti ja enam ei osanud seda kinni panna. Liikusin saatjaga saalides ringi ja aina kuulasin, kuigi mitte millestki aru ei saanud. Nii fantastilist
kogemust pole mul kunagi varem olnud. Võileibade nimistu ja valik oli nii rikkalik, et võttis minusuguse maamehe nõutuks.

Pimekurtide rehabilitatsioonist
Käisime Tampere Pimekurtide Õppe-rehabilitatsioonikeskuses.
See keskus on täiskasvanutele, kelle on USHER sündroom. Sama sündroomi tulemusena olen ka mina jäänud pimedaks ja praktiliselt
kurdiks (kuulen ühe kõrvaga ainult kuuldeaparaadi
abil). Siin elavad pimekurdid tulevad toime oma igapäevaeluga kuna nad on saanud spetsiifilist õpetust ja vajadusel on olemas ka
abistajad. Keskuses viiakse läbi koolitusi kõigile neile USHER sündroomiga pimekurtidele Soomes, kes seda vajavad. Lisaks sellele saavad siin õpetust pimekurtide partnerid (pereliikmed, erinevad
spetsialistid, sõbrad jne.) Olin vaimustatud sealsest väga põhjalikult ja hästi läbimõeldud töö korraldusest. Keskuse elu-oluga tutvudes ja seletusi kuulates, oli mul tunne nagu Caplinil kui too patsis kodutuna ja vaesena mööda kõnniteid ning vaatas nukralt akendesse, kust paistsid tuledes ja ehteis säravad jõulupuud. Konverentsi tööpäevad olid küll pingelised, aga pikkadel suvepäevadel oli õhtuti küllalt vaba aega.
See meeldis mulle ja saatjale, et väike, mugav hotell asus Linnahallist umbes pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Tee viis läbi suurest pargist.
Siledal kruusateel kõndides kaotasin kord kohataju. Ümbrus oli nii looduslik. Oli tunne, nagu jalutaksin oma Leila külavahelisel teel. Vahe oli selles, et kodukülas kõndides ma kuulen, kuidas naabrinaise kanad kaagutavad. Aga siin, pargitiigis, prääksusid pardid.

Soomes on ilus loodus ja julged naised. Kui eesti naised peituvad aeroobika tundideks hirmkallitesse saalidesse, siis soome naised teevad oma painutusi ja vibutusi hoopis pargis. Ei mingit häbenemist. Järgmisel päeval oli sealsamas, Linnahalli suures pargis, liikumispuuetega laste tutvumiskohtumine. Nii sai minu saatja sellest aru. Julgustava
muusika saatel liikusid ratastoolides lapsed koos vanematega üksteise juurde ja püüdsid luua tutvumiskontakte. Ka see üritus toimus looduses.
On märgatav, et soome rahvas kasutab lühikest suve viimse minutini väljas olles. Kõik, imikust raugani, tulevad majadest välja loodusesse.

Tutvumine loodusega
Koos väsimatu saatjaga tegin mitu tiiru Tampere
linna terviseradadel. Fantastiline tervisekompleks! Väga reljeefne maastik. Teed vonklevad küngastest üles-alla. Inimesi oli palju, kes jalutas, kes sörkis, kes tallas usinasti maastikuratta pedaale.
Lapsed turnisid meelsasti üle madalate kivilahmakate. Üks kaljunukk, maapinnast poole meetri kõrgusel, oli pindalalt nii suur ja ühetasane, et
sobiks suurepäraselt tantsupõrandaks. Üllatas, et piiratud maa-alal kasvasid koos maasikad, mustikad, pohlad ja keegi pole neid hooletult puruks tallanud.

Suurtel kaljurahnudel kasvas sammal puutumatult.Ilmselge, et sealse rahva looduskultuur on kõrge. Olen põline maamees, aga alles seal sain teada, missugune on sõnajalg. Minu saatja on kõigele lisaks vist ka tugev bioloogias. Ta tegi mulle tervisepargi looduskoosluse viimse rohulibleni selgeks. Katsusin oma käega, et graniitkalju on
kõva, aga seal peal kasvav sammal veelgi tugevam, sest nelja meetri kõrgune mürakas on hakanud murenema. Alles kolme tunni möödudes pöördusime ülimalt rahulolevana oma mugavasse hotelli tagasi.
Kõigest oli tunda, et selles karmi kliimaga riigis mõeldakse eelkõige inimesele ja tema tervisele. Laevaga käisime ekskursioonil Näsa järves asuvas Viikinsaarel. Väga mõnus koht puhkuse veetmiseks. Konverentsil pingsalt kogemusi omandamas ja vabadel tundidel mõnusalt Tampere linnaga tutvudes, möödusid päevad kiirelt. 7. juunil jätsime turvalise linnaga hüvasti ja asusime koduteele. Rongijaamas lehvitasime veel kord Tampere Raekoja suunas ja astusime mugavasse rongi.
Soomest lahkusime muljeterikka pagasiga. Südames on siiras tänutunne.

Aitäh, Suomen Kuurosokeat Ry abile, et mul
õnnestus saada nii hulgaliselt kogemusi pimekurtide tegevusest maailmas ja tutvuda kauni Soome loodusega.

Aga ees on veel palju tegemist. Kõik kuuldukogetu tuleb ju edasi anda teistele saatusekaaslastele.

EESTI PIMEKURTIDE TUGILIIT

Olga Ilgina, tüflopedagoog Raissa Keskküla, tegevjuht

Eesti Pimekurtide Tugiliit loodi 1994. aastal pimekurtide laste vanemate algatusel. Kuna Eestis puudus teave pimekurtusest, siis seadis Tugiliit esmaseks ülesandeks teabe hankimise selle spetsiifilise puudeliigi kohta. Tugiliidu töötajad Olga Ilgina ja Anne-Kersti Nurk töötasid
välja pimekurtuse definitsiooni kasutades erinevate riikide pimekurtuse definitsioone.

Tegevuse eesmärgid ja koolitus
Üheks olulisemaks eesmärgiks Tugiliidu tegevuses oli pimekurtide laste olukorra väljaselgitamine. Ilmnes, et lapsed on üle Eesti erinevates sotsiaal- ja haridusasutustes, kus kahjuks puudus töötajatel oskus tööks nende lastega. Seega ei saanud lapsed võimetekohast haridust. Olukorra muutmiseks alustas Tugiliit koolituste läbiviimist nendele inimestele, kes töötasid pimekurtide lastega. Täiendkoolitusvõimalusi pakuti erinevate haridus- ja sotsiaalasutuste töötajatele, kusjuures olid algusaastatel koolitajateks põhiliselt välisspetsialistid. Koolituste eesmärgiks oli tagada võimalik lai õpetajate ring, kes saaksid osutada abi Eesti erinevates kohtades elavatele ja õppivatele pimekurtidele. Käesoleval ajal on Tugiliidu tegevusega haaratud 18 spetsialisti töös laste ja täiskasvanud pimekurtidega, kes on saanud koolitus nii kodu- kui ka välisriikides (Soomes, Rootsis, Taanis, Poolas).

Pimekurtuse definitsioon
Pimekurdiks nimetatakse raske nägemis- ja kuulmispuudega inimesi. Kombineeritud nägemis- ja kuulmispuue ei võimalda pimekurtidel inimestel automaatselt kasutada ainult nägemispuudega või kuulmispuudega inimestele mõeldud teenuseid. Pimekurtust tuleb
vaadelda kui omaette puuet, mis vajab spetsiaalseid meetodeid kommunikatsiooniks ja toimetulekuks. Pimekurtus annab järgnevaid kombinatsioone:
(1) Pime/kurt;
(2) Pime/ vaegkuulja;
(3) Vaegnägija/kurt ja
(4) Vaegnägija/vaegkuulja

Eesti Pimekurtide Tugiliidu tegemistest loe lähemalt: